3. nädal

Eesti keeles ja kirjanduses tunnen ma ennast kõige ebakindlamalt. Ma ei teagi täpselt, miks. Võib-olla seetõttu, et mu enda kõrvaleriala on matemaatika ja olen eesti keelega vähem kokku puutunud. Samuti olid selle nädala teemad seotud arutamisega ning arutlust on klassis raskem juhtida, kui näiteks teha ja kontrollida ülesandeid. Kirjanduse tunni tõttu lugesin läbi Ivan Soopani raamatu "Kõik poisid ei saa suureks". Lugemiskontrolli valmistas küll lõplikult nende enda õpetaja, aga mina sain pärast lugemiskontrolli järgmisel tunnil õpilastega läbi sõnarägastiku küsimuste üle arutada. Eesti keeles tegid õpilased käänete ja sõnaliikide teemal kontrolltöö. Selle kontrolltöö tulemusi sain mina parandada. Kuna kontrolltöö oli üsna pikk, siis võttis parandamine väga kaua aega. Iseenesest oli seda tööd lihtsam parandada kui loodusõpetuse kontrolltööd. Seda arvatavasti seetõttu, et eesti keele kontrolltöös sai üldiselt õigeks lugeda ainult ühe konkreetse vastuse.

Vaatlustundides loodusõpetust vaadates tekkis mul loodusõpetuse ees hirm. Seal on nii palju teemasid ja õpilastel on lisaks ka küsimusi. Antavat teemat tuleb väga hästi tunda ning võimalusel materjali endale arendamiseks juurde otsida. See nädal mulle loodusõpetuse tunni andmine hakkas meeldima. Internetist on võimalik leida videoid, mis on antud teemadega seotud ja annavad teemale lisaks midagi uut teada. Lisaks meeldib õpilastele videote vaatamine. Ma ise tunnen, et tahaks nendega rohkem katseid teha, kuid selle nädala teemad ei olnud sellised, millele oleksin sobivat katset leidnud.
Tunni ettevalmistus võtab tavaliselt päris palju aega, sest erinevatel teemadel materjalide otsimine ongi ajakulukas.
Õpilased tegid ka kontrolltööd. Nagu ma enne ütlesin, siis loodusõpetuse tööde parandamine oli päris keeruline. Seda seetõttu, et põhjalikult tuli läbi mõelda iga õpilase vastus. Võimalikke õigeid vastuseid võis päris palju olla, terve vastus olenes igast sõnast, mis vastusesse kirjutati.

Matemaatikas andsin enamik tunnid üksi, sest õpetaja oli haige. Alguses oli see päris raske. Õpilaste käitumine muutus natukene, sest klassi taga enam "päris" õpetajat ei olnud. Kodus tunni peale mõeldes ja laste käitumist analüüsides, läks järgmine päev juba tunni andmine paremini ja ka õpilased arvestasid minuga paremini. Selle nädala jooksul tegelesime murdarvudega. Kui kümnendmurdude ja mõõtühikute vaheliste seosteni jõudsime, muutus õppimine väga tõsiseks. Me vaatasime koos õpilastega üle näited, aga näited tekitasid õpilastes väga palju küsimusi ja 45 minutit läks nii kiiresti mööda, et kaugemale me ei jõudnudki. Järgmine päev tuli õnneks ka matemaatikaõpetaja kooli. Temaga asja arutades, soovitatas ta mul õpilastele ühte videot näidata. Video õpilastele sobis ja see oli minu jaoks täiesti uskumatu, et eelmisel päeval täiesti võimatu asi, tundus neile järgmine päev arusaadav. Selle üle oli mul loomulikult hea meel.