Aruandlus

Eneseanalüüs

Ma olin praktikal Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi 5.b klassis. Sellises vanuses õpilastega mul eriti kogemusi ei olnud ja seetõttu ei osanud ma arvata, mis mind ees ootab. Praktika algus oli raske. Mina pidin harjuma klassiga ja klass minuga. Nooremate õpilastega on tihtipeale lihtsam kontakt saavutada, sest nad avavad ennast kiiremini ja tahavad õpetajaga ise rohkem suhelda. 5. klassis paratamatult see nii ei ole. Õnneks mõne nädala möödudes see muutus, õpilased olid minuga harjunud ning avatumad. Nad teadsid, et nad võivad ka minuga vajadusel rääkima tulla ning minu jaoks muutus õhkkond klassis avatumaks. Ma ise muutusin ka kindlamaks ja julgemaks.

Selle klassi puhul oli positiivne see, et nendega sai teha erinevaid töötamise viise. Olgu see individuaalne töö, paaristöö või töö rühmades. Nad olid loovad ning tulid asjadega kiiresti kaasa. Muidugi vahel tuli sekkuda gruppide moodustamisse, sest mõni õpilane ei leidnud enda jaoks alati sobivat rühma. Õpilase suunamisel leidis igaüks endale klassis koha. Samas grupitööde puhul oli ka üks halb asi. Need toimisid väga hästi siis, kui õpilased said ise grupid moodustada. Aeg – ajalt moodustasin ma grupid ise ja siis ei olnud mõned oma rühmaliikmetega rahul ning neid tuli rohkem motiveerida koos töötama. Kindlasti peaks klass olema harjunud rohkem erinevate inimestega koostööd tegema. Järelikult peaks laskma neil juba I kooliastmes võimalikult palju erinevate õpilastega koostööd teha.

Selle klassiga oli võimalik tunnis ka nutiseadmeid kasutada. Sinna juurde käis loomulikult selgitus, et nutiseadmeid võib kasutada ainult õppe-eesmärgil ja muid asju seal teha ei tohi. Kahoot oli tegevus, mis neile alati meeldis ning võistkondadesse jagunemine toimus kiiresti. Loodusõpetuse tunnis kasutamise nutiseadmeid vahel informatsiooni otsimiseks ning ühe korra käisime ka matemaatika tunniga arvutiklassis. Nii palju, kui ma õpilaste tööd jälgisin ja klassis ringi liikusin, siis ma õnneks ei märganud, et keegi oleks nutiseadmeid muudeks tegevusteks kasutanud.

Praktika alguses üritas nii mõnigi õpilane mind proovile panna, katsetada uue õpetaja piire. Nendega tuli rahulikuks jääda ning oma nõudmistes kindel olla. Aegamisi vähenesid ka need probleemid ning õpilased muutusid rahulikumateks. Pärast töölehtede täitmist oli osadel õpilastel kiusatus neist lennukeid valmistama hakata või taheti see lihtsalt ära visata. Praktika ajaks sai asi lahendatud nii, et tööleht kas kleebitakse vihikusse või pannakse klammerdajaga kinni. Ma leian, et tegelikult oleks kõige parem, kui töölehtede jaoks oleksid olemas kiirköitjad ja tulevikus, kui ma õpetajana tööle hakkan lahendaks mina selle olukorra nii.

Minu klassis oli mitu õpilast, kelle emakeel ei olnud eesti keel. 2 õpilast olid itaallased ning oli ka mitu vene keelt kõnelevat õpilast. Üldjuhul said kõik eesti keelest aru, sest nad on siin koolis juba 5 aastat käinud. Ainult iseseisva töö ajal (ülesannete lahendamine, tunnikontroll või kontrolltöö) vajasid osad abi ülesannetest arusaamisel. Neile tuli ülesannet teiste sõnadega selgitada. Hindelise töö aeg oli see vahest üsna keeruline, sest hoolikalt tuli jälgida, et ma õiget vastust ette ei ütleks või ei annaks neile rohkem vihjeid. Tegelikult oli selle klassiga üldse nii, et iseseisva töö aeg oli neil tihti küsimusi ja ma pidin hoolega klassi jälgima, et kõik, kes abi vajasid, seda ka said.

Otseselt lastevanematega ma praktika käigus kokku ei puutunud. Klassijuhatamise osas ilmnes küll mõni probleem, kus lapsevanem oli õpetajale kirja kirjutanud ning see asi vajas lahendamist. Mu klassijuhataja informeeris alati ka mind ja küsis minu arvamust, kuidas saaks asja lahendada ning mida mina asjast arvan. Koos jõudsime me lahenduseni, kuid probleemidest rääkis õpilastega klassijuhataja ikkagi ise.

Koostöö õpetajatega sujus hästi. Peale igat tundi sain kirjaliku tagasiside antud tunnile. Iga õpetajaga oli kokkulepitud aeg, millal arutasime läbi järgmiseks päevaks antava tunni sisu. Õpetajad olid toetavad ning julgustavad. Andsid nõu, kuidas saaks asja paremini teha ning aitasid jälgida, et ma tunni tööd üle ei planeeriks. Praktika alguses oli väga raske arvestada õpilaste tempoga, kui õpilasi veel üldse ei tundnud. Paratamatult oli mul tundi palju rohkem tegevusi mõeldud, kui tegelikult sai läbi tehtud.

Selle praktika jooksul tutvusin koostöös juhendajaga II kooliastme õppe- ja kasvatusprotsessi planeerimisel hariduse eesmärkide, riikliku ja kooli õppekavaga. Tundidesse üritasin lõimida erinevate ainete seoseid ja teemavaldkondi. Selle praktika käigus oli see keerulisem, kui I kooliastmes. Õppeained on palju spetsiifilisemad, aga mida rohkem sai neid aineid anda, seda rohkem tekkis võimalusi ainete lõimimiseks. Selle praktika käigus tutvusin ma klassijuhataja tööga üsna põhjalikult. Praktikal kasutasin õppe- ja kasvatusprotsessi läbiviimisel ainealaselt õigeid ning õppija eripärale ja eale vastavaid teadmisi, sõnavara ja meetmeid. Peale antud tunde analüüsisin koos juhendajaga tehtut vastavalt kavandatud eesmärkidele. Järgisin koolis viisakusreegleid ja kooli tegevustavasid ning tegin praktikal koostööd juhendajatega.

II põhipraktika ülesehitus oli palju selgem ja arusaadavam kui I põhipraktika oma. See võib tulla ka sellest, et meil on üks praktika kogemus juba olemas. Asi, mida ma muudaks oleks see, et kõik juhendavad õppejõud lepiksid kokku ühised praktika nõuded. Paratamatult pidi mõni üliõpilane kõvasti rohkem vaeva nägema kui mõni teine. Kui nõuded on ühesugused, siis oleks see kõigi suhtes ausam.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et kuigi praktika algas raskelt, olen ma selle praktika lõpptulemusega palju rohkem rahul kui I põhipraktika omaga. Õpilastega kontakti saavutamine, klassi ja erinevate õpetajatega harjumine võttis küll aega, aga ma tunnen suuremat eduelamust, sest mul õnnestus see saavutada. Poolteist kuud on piisavalt pikk aeg, et praktikasse sisse elada, samas jällegi läheb aeg nii kiiresti, et nüüd praktikale tagasivaadatuna ei saa arugi, kuhu see aeg kadus. 

Individuaalne ülesanne

Minu magistritöö teemaks on aktiivõppe mõju õpilaste alusväärtuste kujunemisele. Sellest teemast lähtuvalt märkasin ma koolis, et aktiivõpet tehakse koolis õpilastega väga vähe. Paraku ka ma ise praktikal ei pööranud sellele väga palju tähelepanu. Ma ise tegin ühe õuetunni ja klassivälise üritusena külastasime Kumu. Vestlesin ka õpetajatega, eriti just loodusõpetuse õpetajaga, sest teatud teemasid annaks loodusõpetuses just õues või mõnes muus asutuses väga hästi õpetada. Loodusõpetuse õpetaja ütles, et algklassides on ta näiteks käinud kooliõues tunde tegemas, aga praeguse 5. klassiga ei ole ta õues käinud. Tänapäeval on tegelikult aktiivõppe erinevaid võimalusi väga palju. Probleem seisneb selles, et paljud õpetajad ei kasuta neid võimalusi. Peamiselt tundub, et asi on ajas, et kuskile minna, sest sellega kaasneb ka teiste tundide ära jäämine. Samas teine põhjus võib olla ka see, et iga klassijuhataja tegeleb rohkem oma klassiga ning erinevatele üritustele ja väljasõitudele minnakse just oma klassiga. Põhikoolis üldjuhul ei anna kõiki ainetunde klassi enda klassijuhataja ja seetõttu on ka erinevaid klassiväliseid tegevusi ja õppimisevorme ainetundides vähem. Kolmanda põhjusena on mitmed õpetajad toonud välja, et kui õpilastega kuhugi minna on vaja mitut täiskasvanut.

Kooli eesmärgiks on arvestada igaühe individuaalsust, õpetada mõtlemisstrateegiaid, suhtlemist, koostööd ja õppimist, samuti vastutust oma tegude eest. Seda ei saa õpetada lastele traditsioonilisel viisil valmistõdesid pakkudes. Igale õpilasele tuleb anda võimalus temale ainuomaste loomupäraste võimete avaldamiseks. Neid tuleb õpetada asju otsima ja avastama. Sellele tuginebki aktiivõpe, mille rakendamine avab igas õpilases peituvad loovad jõud ja võimed. Probleem seisneb selles, et püüdes lapsi võimalikult põhjalike teadmiste, oskuste ja vilumustega varustada jäävad noorte psüühilised, füüsilised, sotsiaalsed ja emotsionaalsed muutused sageli tähelepanuta. Laps vajab pidevalt positiivseid emotsioone, võimalust valida erinevate olukordade vahel, kohtumisi paljude inimestega, turvatunnet ja usaldusväärseid inimesi. Täiustades õppetööd iseseisva uurimistööga, eluliste situatsioonide lahendamisega, huvipakkuva tegevusega, õppekäikudega, teatmeteoste kasutamisega, samal ajal vältides tuupimist ning arendada oskust iseseisvalt tegutseda ehk õpetada õpilasi õppima. (Kuurme, 1991) Aktiivõppega on võimalik näitlikustada elus toimuvaid protsesse. Nii tunduvad õpilastele õppimise meetodid enamasti praktilised ja igapäevaeluga seotud olevat. Samuti võib aktiivõpe muuta mõne teema teoreetilise käsitluse väga kiirelt kõigile arusaadavaks, mida ei saavutataks ainult pikalt ja põhjalikult teooriat läbi töötades. (Salumaa & Talvik, 2010)

Traditsiooniliste õppemeetodite rakendamine hariduses ei ole jätkusuutlik, sest tulevikuühiskond ei ole orienteeritud pelgalt teadmiste omandamisele, vaid nende oskuslikule ja loovale rakendamisele. Seetõttu on eriti tähtis, et koolis õpetatav oleks kooskõlas ühiskonnas toimuvaga ja areneks samas suunas. Tänapäeva ühiskond vajab iseseisva mõtlemisega noori, kes suudaksid tulla toime väljakutsetega oma elus. Probleemiks ei ole enam juurdepääs informatsioonile, vaid selle kvaliteet, ajakohasus ja kasutamine. (Tammiste, 2014)

Paratamatult on aktiivõpe väga oluline, sest aktiivõppe meetodid aitavad sisu esitada viisil, mis on õpilastele huvitavam ja paremini vastuvõetavam (Aher & Kala, 1996). Kui eesmärgiks on millestki aru saada, siis ei piisa enam ainult kuulmisest ja nägemisest. Selleks, et mõista, peab ise uurima ja tegutsema. (Tammiste, 2014) Aktiivõppe meetodite abil on võimalik omandada nii teadmisi kui oskusi ning see annab parema võimaluse õpetust individualiseerida ja isikustada. Aktiivõppe meetodid muudavad õppimise õpilaste jaoks huvitavamaks, suurendavad õpimotivatsiooni ning nii õpilased kui ka õpetajad omandavad töö käigus uusi kogemusi. (Aher & Kala, 1996) Õpilastele meeldib mängida, liikuda, nad soovivad otsida teadmisi, kasutada oma kujutlusvõimet. Eesmärk on, et laps oleks iseenda peremees ning suudaks erinevates olukordades õigesti toimida. Selleks tuleb anda lastele ülesandeid, mis lasevad asju ise järele proovida. Lisaks annab see mõista, et asjadest ainult rääkimine pole sama kui asjad ja ilmingud ise. Noori tuleb arendada võimelisteks tegema tarku ja moraalseid otsuseid. Mõlema eelduseks on, et laps astuks ise esimese sammu. (Kuurme, 1991) Õpitulemuste saavutamise eesmärkide kõrval on aktiivõppe meetodid väga efektiivsed ka kasvatuslike eesmärkide saavutamisel ja igapäevaeluks toimetulekuoskuste omandamisel. Aktiivõppe meetodid sobivad kindlasti kasutamiseks sotsiaalainetes nagu inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus, kodanikuõpetus, kui ka teistes õppeainetes nagu näiteks matemaatika, loodusõpetus, füüsika, geograafia, emakeel või võõrkeeled. (Salumaa & Talvik, 2010)

Aktiivõppe käigus planeerib laps ise oma tööd ja aega, hindab oma tegevusi ja selle tulemusi, lahendab konkreetseid elusituatsioone, hangib informatsiooni ja leiab ideid, et kasutada neid õppetöös, arendab koordinatsiooni, vastupidavust, osavust, füüsilist jõudu, rakendab olemasolevaid teadmisi järjest uuel viisil, võrdleb oma tööd kaaslaste tööga. Õpilane õpib tegevuses. Mõistmaks, milleks ta midagi teeb, peab ta suutma ka end väljendada. Et õppimisel kujuneksid selged ja kindlad teadmised, peab ta olema võimeline neid teistega jagama ja saama kaaslastelt tagasisidet. (Kuurme, 1991) Ümbruse tajumine kõigi oma meeltega, maailma uurimine, avastamine ja mõtestamine on eduka õppimise ja elus hakkamasaamise üks aluseid. Laste loomupärast elurõõmsat uudishimu ja ning õpilaste küsimusi on võimalik toetada, julgustada ning soodustada. (Ehlvest & Kont, 2010)

Lapse kujunemine algab juba kodust, jätkub lasteaias ja koolis. Last ümbritsevast keskkonnast sõltub suurel määral see, milline ühiskonnaliige temast täiskasvanuna saab. Aktiivõpe toetab lapsi emotsionaalselt kaasates oluliste isiksuslike omaduste kujunemist: kriitiline mõtlemisoskus, küsimuste esitamise oskus, probleemide lahendamise oskus, suhtlemisoskus ja sotsiaalne pädevus. Seda ei ole võimalik arendada ilma meetodist huvitatud õpetajata. Õpetajal peab olema loovust, samuti valmisolekut ennast pidevalt täiendada, kogemusi jagada ning õpilasi motiveerida. (Tammiste, 2014) Aktiivõppe meetodite kasutamine nõuab eelnevat põhjalikku ettevalmistust. Väga tähtis on läbi mõelda kogu meetodi kasutamisega seonduv – alustades õpetaja enda motivatsioonist aktiivõppe meetodit kasutada, kuni meetodi läbiviimise praktilise teostamiseni. Õpetajal tuleb endal selgeks teha meetodi kasutamise etapid ning meetodi kasutamise erinevad võimalused. Samuti tuleb üle vaadata vahendid, mis on praktilise tegevuse jaoks vajalikud. Aktiivõppe meetod peab õpetajale sobima ja meeldima. Kui aktiivõppe meetod ei ole õpetajale endale vastuvõetav või ei meeldi, siis ei pruugi see ka õpilastele meeldida. Kui õpetaja usub aktiivõppe sobivusse, siis õpetaja entusiasm kandub edasi ja peegeldub kindlasti ka õppijates. Otsustamisel tuleb arvestada, et hea aktiivõppe meetod loob turvalise õhkkonna, aktiveerib õppijaid, fokuseerib kogu grupi soovitud õppetegevusele. Samuti peab aktiivõppe puhul arvestama sellega, et õpetaja peab ise aru saama meetodi olemusest, ruum peab olema aktiivõppe kasutamiseks sobiv, peab olema võimalik jaotusmaterjale visuaalselt, esteetiliselt ja kvaliteetselt koostada ja paljundada. (Salumaa & Talvik, 2010) Johannes Käis on rõhutanud, et sügav huvi saab tekkida siis, kui on olemas huvipunkt, millega võiksid liituda uued kujutlused ning teine oluline asjaolu on aeg. Õpilastel peab olema piisavalt aega vaatluseks, mõtlemiseks, tundeomandite tekkimiseks ja väljenduseks, siis on kasvatuspõhimõtted elulähedased. (Tammiste, 2014)

Kõikides ainetes on üheks oluliseks eesmärgiks aidata kaasa õpilaste kujunemisele, kes väärtustavad iseennast ja teisi, elu selle avaldusvormide paljususes, mis on koostööle orienteeritud ning kus peavad oluliseks demokraatlikke põhimõtteid. Väärtuskasvatus on õppeprotsessi üks oluline osa. Õigel ajal ja õiges kohas läbiviidud aktiivõppe meetod võimaldab õpetada ka „ilma sõnadeta“ ning efektiivselt toetada õpilaste väärtushinnangute kujunemist. (Salumaa & Talvik, 2010)

Aktiivõppe käigus saab õpetaja väga olulist informatsiooni selle kohta, millised on õpilaste oskused ja teadmised ning kuhu on õppimisega jõutud. See informatsioon võimaldab õppeprotsessi paremini kavandada. Üks levinum õppimise meetod on juba lapsepõlvest alates mäng. Tegemist on igapäevaelus loomulikul teel kasutusele võetud kogemusõppel põhinevate aktiivõppe meetoditega. Need soodustavad õppimist, sest nendega kaasnevad  motiveerivat iseloomu omavad isiklikud emotsioonid, olgu need seotud siis õnnestumiste või ebaõnnestumisetega. Oluline on see, et õppimine on kogemusõppel põhinevate aktiivõppe meetodite kasutamine. (Salumaa & Talvik, 2010)

Õppekeskkond tuleb kujundada nii, et see toetakse õpilase heaolu ning tervislikku õppimist ja arengut. Õpilasi tuleb juhendada tervislikult ja turvaliselt õppima nii koolis kui ka väljaspool kooli. (Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskus, 2006) Õppida saab nii väljaspool koolisüsteemi, igapäevases elus, perekonna keskel, töökohas, arvuti või televiisori ees, tehes seda vaatlemise, katsetamise, kajastamise, väljendamise, kuulamise või vigadest õppimise teel. Säästva arengu tavad ja käitumisviisid kinnistuvad individuaalses ja kollektiivses praktikas igapäevaste otsuste ja tegevuste kaudu. (Ahter, Henno, Jääger, Kivinukk, Lao & Toomist)

Õpilaste edukus igapäevases õppetegevuses sõltub osaliselt huvist õpitava vastu. Hea enesetundmine ja mõtestatud enesereflektsioon on üheks peamiseks eelduseks, et õppimise eest ei oleks vastutav mitte ainult õpetaja vaid ka õpilane ise. Aktiivõppe meetodil põhinev õpetamisstrateegia võimaldab eneseväljendus ja käitumisharjumuste kujunemist, mis omakorda tagab õpilastele senisest suuremat õppeedukust. Õpitakse informatsiooni jagades, kokku pannes, seostades, teistega koostööd tehes ning vesteldes. Saab panna ennast proovile teiste mõjustamises, oma tegude eest vastutades, oma käitumise jälgimises, on tunnete teadlikus kontrollimises. (Saarniit & Salumaa & Talvik, 2006)

Aktiivõppe meetodid peaksid pidevalt integreerima loomuliku osana õppetöö tegevuste kavandamisse ning neid tuleb sageli ja korduvalt kasutada. Õppemeetod, mis annab meile vahetuid meelelisi aistinguid, parandab meie mälu. Looduskeskkond pakub hulgaliselt nägemismuljeid, lõhnu, liikumisi, helisid ja kujusid, köites laste meeli niisugusel moel, mida ükski teine keskkond ei suuda. See on säärane kogemus, mis hõlmab nii keha kui ka meele ja jääb seetõttu ka paremini meelde. Olukord, mis õhutab loovust, innustab ka õppima. (Dahlgren, Szczepanski, 2006)

Huvitavaks nähtuseks Eesti hariduselus on loodusmajad, mis on arenenud eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel rajatud noorte naturalistide jaamadest. Praeguseks on neist saanud keskkonna- ja säästva arengu alase hariduse keskused, kus tegeletakse nii kooliõpilaste kui ka täiskasvanute ja õpetajate täienduskoolitustega. Muuseumite, botaanikaaedade, loomaaia ja rahvusparkide ja mõne suurema kaitseala juurde on loodud muuseumipedagoogi või loodushariduse spetsialisti ametikoht. Üks nende ülesannetest on ka avalikkuse teadlikkuse tõstmine. (Ahter, Henno, Jääger, Kivinukk, Lao & Toomist, 2005)

Ma ise arvan, et aktiivõpet tuleks rohkem tundides kasutada. See nõuab õpetajalt küll rohkem eeltööd ja ettevalmistusi, aga kui üks kord midagi läbi teha, siis jääb see materjal õpetajale alles ja teiste klassidega on aktiivõpet juba lihtsam läbi viia. Kindlasti on aktiivõppel väga head tulemused. Mida rohkem õpilastega seda teha, seda rohkem harjuvad nad selle töökorraldusega ning töö muutub aina arusaadavamaks ja lihtsamaks. Eestis on väga palju kohti, mida saab külastada ning kust saab tellida spetsiaalseid programme. Sel juhul ei pea õpetaja õppimise osas eeltööd tegema. Õpetaja roll on sel juhul organiseerimine, sobiva aja leidmine ning õpilastega käitumise läbirääkimine. Loomulikult on oluline, et ka õpilased antud tegevustega kaasa tuleksid ja oleksid asjast huvitatud. Seda enam tuleks õpilasi juba nooremast east alates harjutada selliseks õppevormiks. Vanemas eas, olles harjunud õpiku ja töövihiku täitmisega, ei pruugi nad nii kergesti enam teiste õppemeetoditega kaasa tulla. Paratamatult tuleb koolides õpe õpilaste jaoks huvitavamaks teha, sest nii muutuvad õpilased ise rõõmsamateks ning neil tekib koolis käimise rõõm.

Kasutatud kirjandus

Aher, S. & Kala, U. (1996). Aktiivõppe käsiraamat. Tallinn: As Mark

Ahter, S Henno, I. Jääger, T. Kivinukk, A. Lao, B. & Toomist, A. (2005). Säästvat arengut toetava mitteformaalhariduse edendamise kava Eestis. [2016, märts 13].

https://www.hm.ee/sites/default/files/saastvat_arengut_toetava_mitteformaalse_hariduse_edendamise_tegevuskava.pdf

Dahlgren, L. O. & Szczepanski, A. (2006). Õuesõppe pedagoogika. Tallinn: Ilo

Ehlvest, A. & Kont, H. (2010). Aktiivõppe abimaterjal I, Uurime ja avastame. Tartu: Tartu Keskkonnahariduse keskus.

Kuurme, T. (1991). Aktiivõpe. Tallinn: AS Hank.

Saarniit, A. & Salumaa, T & Talvik, M. (2006). Aktiivõppe meetodid II. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.

Salumaa, T. & Talvik, M. (2010). Aktiivõppe meetodid III. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.

Tammiste, H. (2014). Tarkus tuleb tasapisi: valik aktiivõppe strateegiaid lasteaias ja koolis. Tartu: AS Atlex.

Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskus, (2006). Arenev õppekava – õpikeskkond ja ainevaldkonnad. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

8. nädal

See nädal andsin tunde ainult kolmapäevani, kuna neljapäeval oli juba praktika kaitsmine. Tunde tuli vähe anda, sest eelmise nädalaga said matemaatikad läbi. Põhiliselt ajasin see nädal pabereid korda.
Esmaspäeval oli emakeelepäeva üritus. Selle raames toimus ka kontsert, kus õpilased ise esinesid. Minu klass oli väga tubli ning esines kolme etteastega. Ühed tüdrukud lugesid luuletust, teised tüdrukud laulsid Jüri Pootmani laulu "Torm" ning poisid mõtlesid ise räpi välja. Selle poole pealt ütlen, et tegemist on väga andekate lastega. Nad tulevad tõesti peaaegu et kõigega kaasa ning on julged esinejad. Seekord käituti kuulajatena ka palju paremini kui kunagi praktika alguses ühel aktusel.
Kui kolmapäeval koolimajast lahkusin, siis osad õpilased olid välisukse juures ja lehvitasid mulle. Praeguseks selle kooliga koostöö veel läbi ei saa, kuna peale vaheaega on vaja ka kõrvaleriala praktika ära teha. Oma murede ja rõõmudega on see kool mulle sooja tunde sisse jätnud.

Lõimingutund - loodusõpetus

Mul tekkis mõte lõimida loodusõpetuse teemasid (hapnik, õhk ja linnud, õhk ja loomad, õhu saastamine ja kaitse) eesti keele ja matemaatika tundidega, sest loodusõpetuses oli tulemas kontrolltöö.

Eesti keeles oli väga sobiv teema - tegusõnade pööramine ja õiges ajas tegusõna kirjutamine.
Tunnis toimus lõiming loodusõpetusega. Õpilased pidid fotosünteesi protsessi kirjutama õiged tegusõnad, õiges ajas ja pöördes.
Samuti käsitleti õhu saastamise ja kaitsmise temaatikat läbi tegusõnade pöörete ja õiges ajas kirjutamisega.
Õpilased said kõigepealt aega iseseisvalt töölehti lahendada, seejärel toimus kontrollimine.

Tunnis toimus lõiming ka matemaatikaga. Õpilased said paari peale mänguvälja, kuhu oli kirjutatud olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Iga sõna oli erinevas lahtris. Õpilased pidid tegusõnad õigetesse lahtritesse jaotama. Ülesande õigsust sai kontrollida sellega, kui pöörati tegusõna lipikud ümber, nähti seal arvutamistehet. Näiteks kõigi oleviku lahtrisse käivate tegusõnade arvutustehete summa oli 20. Igal ajal oli erinev summa.

Eesti keele eesmärgid:
*määrab lauses tegusõna õiges pöördes
*määrab lauses tegusõna õiges ajas
 Loodusõpetuse eesmärgid:
*teab, et fotosünteesi lähteained on päikeseenergia, süsihappegaas ja vesi
*teab, et fotosünteesi käigus tekivad hapnik ja glükoos
*teab, kuidas õhku saastatakse
Matemaatika eesmärgid:
*liidab kümnendmurde


Matemaatika tundides lahendati probleemülesandeid nahkhiirte ja lindude erinevate tiibade suuruste kohta. Töölehtede kontrollimine toimus terve klassiga. Gruppitööna pandi kokku matemaatiline pusle. Selle õiget lahendamist sai kontrollida sellega, kui pusletükid ümber keerati, tuli sealt välja fotosünteesi kohta lause.
Matemaatika eesmärgid:
* liidab kümnendmurde
*lahutab kümnendmurde
Loodusõpetuse eesmärgid:
*teab, et nahkhiired lendavad lennuste abil
*teab fotosünteesi lähteaineid
*teab väikeste ja suurte tiibade lendamise erinevust
Kirjanduse eesmärgid:
*leiab tekstist küsimustele vastused

 Lõimingu vajalikkus:
Huvitav oli näha, kuidas õpilased eesti keeles avastasid, et tunni tegevused on seotud loodusõpetuse ja matemaatikaga. Õpilased kordasid nende tundidega loodusõpetuse teemasid, tunnis sai loodusõpetuse teemadel ka natukene arutatud. Samas toimus see kõik eesti keele ja matemaatika eemärke täites.

Klassiväline üritus - kumu külastamine

Minu 5. klass on kunstiklass. Seetõttu tuli meil õpetajaga mõte, et võiks nendega mingisugust näitust vaatama minna. Sobivat näitust otsisime kaua, sest alguses ei tundunud olevat ühtegi näitust, mis oleks 5. klassi õpilastele sobilik ja mis neid ka huvitada võiks. Lõpuks sai mitmetest valikutest valitud Kumu. Kumus käisime 9. märtsil, peale viiendat tundi.
Kumus jagunesid õpilased paaridesse või kolmikutesse. Nad said töölehe, mille järgi said nad ise Kumus liikuda ja töölehte täita. Töölehte täites tuli valida erinevaid teoseid, neid kirjeldada, arvutada vanuseid, põhjendada oma valikuid. Kumus on hea see, et seal on palju erinevaid näituseid ja õpilased said ise valida, millise näituse kohta nemad töölehte täidavad. Igal grupil oli võimalik leida endale huvitav teema ja seetõttu olid nad paremini motiveeritud töötama.
Hiljem saime õpetajaga õpilastelt ka tagasisidet. Üldiselt õpilastele Kumus meeldis. Mõni tõi välja, et teostest oli raske aru saada ja seetõttu talle näitused eriti ei meeldinud. Õpetaja lubas ka mõningaid maale neile kunstitunnis näidata ja nendest rääkida.
Üritus toimus kokku umbes 2 tundi. Tööleht oli lõimitud nii kirjanduse kui ka matemaatikaga.

 Matemaatika eesmärgid:
* arvutab
* teisendab kümnendmurde etteantud ühikuteni
Kirjanduse eesmärgid:
*leiab vajaliku informatsiooni
*kirjeldab teoseid

Üritus õnnestus väga hästi. Paljud õpilased ei olnud varem Kumus käinud. Kuna see oli suur maja, määrasime me kellaaja, millal alla kogunema pidime. Õpilastele sobis, et nad said gruppides töötada ja endale lähedasemate inimestega teoseid vaatamas käia. Nagu me õpetajaga naersime, siis turvamehed meiega rääkima ei tulnud, et õpilased oleksid pahandusi teinud, nii et kõik oli suurepärane :)

Kaasüliõpilaste külastamine - Kadi Maripuu ja Johanna Sooba

4. märtsil külastasin Kadi loodusõpetuse tundi.
Kadi alustas tundi kuldvillaku mänguga, kus korrati varem õpitut. Kõigepealt selgitas õpetaja reegleid. Iga võistkond valid ühe, kes tohib vastata. Vastamiseks on aega 10 sekundit ning kui võistkond muutub liiga lärmakaks, siis jääb võistkond punktidest ilma. Võistkondadesse jagunemine toimus kolmeks lugemise teel. Seetõttu tekkisid grupid juhuslikkuse teel. Õpilased olid võistkondade tekkimise suhtes üksteise vastu sõbralikud. Õpilased olid väga motiveeritud ja töötasid usinasti kaasa.

Õpetaja esitas uut teemat powerpoint esitlusega. Õpilased kuulasid ja said küsimusi küsida. Õpetaja arutas koos õpilastega tekkinud küsimuste üle. Esitluses vaadati ka videot. Enne video vaatamist esitas õpetaja õpilastele küsimuse, millele nad pidid vastuse leidma. Esitluse lõpus olid õpetajal küsimused õpilastele. Õpilased vastasid neile suuliselt ning vajadusel otsiti esitlusest vastuseid, kui õpilased eksisid. Õpetaja suhtus eksimustesse sõbralikult ja koos vastuseid otsides motiveeris õpilasi tööle.

Õpilased lahendasid töövihikud. Õpetaja andis neile aega iseseisvalt lahendada. Mõne aja pärast lasi õpetaja õpilastel käed tõsta, kui neil on valmis. Nähtu põhjal otsustas ta veel mõned minutid anda aega neile, kes vajasid veel aega. Koos vaadati vastused üle ja võeti tunni teema kokku. Samuti jagati õpilastele ka kontrolltöö küsimused, sest järgmisel tunni pidi tulema kontrolltöö.

Kadi jälgis ja juhtis klassi hoolega. Kuna see tund toimus reedel viimase tunnina, siis olid õpilased natukene rahutud. Samas Kadi kutsus tunnisegajad korrale ning sai klassiga väga hästi hakkama.



10 märtsil külastasin Johanna Sooba eesti keele tundi.
Johanna alustas tundi sissejuhatava tegevusega, millega korratakse ka järgnevaks kontrolltööks. Õpilased seisavad püsti. Õpetaja ütleb lause, õpilased peavad kehakeeles näitama, milline lauselõpumärk lause lõppu käib. Õpetaja kiitis, kui õpilased tegid õigesti. Nad said positiivset tagasisidet ja enesekindlust järgnevaks kontrolltööks.

Enne kontrolltööd õpetaja selgitab, mida töös teha tuleb. Samuti meenutab õpilastele, et ülesandeid tuleb hoolega lugeda, sest siis ei teki hooletusvigu. Õpetaja selgitused on rahulikud ja arusaadavad. Samuti räägib ta ära, mida tuleb teha siis, kui kontrolltöö on tehtud.

Kontrolltöö aeg märkab õpetaja õpilasi, kes vajavad abi. Õpilased töötavad vaikselt. Õpetaja kirjutab tahvlile edasise töö juhise. Kes saab töö valmis, peavad mõtlema välja luuletuse teatrist. See luuletus peab olema selline, et see ajaks teisi naerma. Õpetaja suunab ja toetab neid õpilasi, kes ei oska luuletuse kirjutamisega alustada. See ülesanne jääb neil kodus lõpetada.

Kui kõigil on kontrolltöö tehtud, kontrollitakse kodust tööd.

Tunni lõpus tehakse kokkuvõte kontrolltööst. Õpilased räägivad kõigepealt paarilistega, mis hinde nad võiksid saada, mis oli kõige raskem ja kõige kergem ülesanne. Pärast seda räägiti klassis ka kõigiga sellest.

Tunnis oli olemas nii tunnis sissejuhatus kui ka kokkuvõte. Tunni jooksul tehti erinevaid ülesandeid. Kuigi põhiline oli kontrolltöö, said õpilased ennast liigutada, iseseisvat tööd teha, paarilisega suhelda ning ka klassis teistega oma arvamust avaldada. Johanna sai hästi hakkama ka õpilastega, kes segasid tundi. Ta jäi rahulikuks ja oma nõudmistes järjekindlaks.