Eneseanalüüs

Ma olin praktikal Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi 5.b klassis. Sellises vanuses õpilastega mul eriti kogemusi ei olnud ja seetõttu ei osanud ma arvata, mis mind ees ootab. Praktika algus oli raske. Mina pidin harjuma klassiga ja klass minuga. Nooremate õpilastega on tihtipeale lihtsam kontakt saavutada, sest nad avavad ennast kiiremini ja tahavad õpetajaga ise rohkem suhelda. 5. klassis paratamatult see nii ei ole. Õnneks mõne nädala möödudes see muutus, õpilased olid minuga harjunud ning avatumad. Nad teadsid, et nad võivad ka minuga vajadusel rääkima tulla ning minu jaoks muutus õhkkond klassis avatumaks. Ma ise muutusin ka kindlamaks ja julgemaks.

Selle klassi puhul oli positiivne see, et nendega sai teha erinevaid töötamise viise. Olgu see individuaalne töö, paaristöö või töö rühmades. Nad olid loovad ning tulid asjadega kiiresti kaasa. Muidugi vahel tuli sekkuda gruppide moodustamisse, sest mõni õpilane ei leidnud enda jaoks alati sobivat rühma. Õpilase suunamisel leidis igaüks endale klassis koha. Samas grupitööde puhul oli ka üks halb asi. Need toimisid väga hästi siis, kui õpilased said ise grupid moodustada. Aeg – ajalt moodustasin ma grupid ise ja siis ei olnud mõned oma rühmaliikmetega rahul ning neid tuli rohkem motiveerida koos töötama. Kindlasti peaks klass olema harjunud rohkem erinevate inimestega koostööd tegema. Järelikult peaks laskma neil juba I kooliastmes võimalikult palju erinevate õpilastega koostööd teha.

Selle klassiga oli võimalik tunnis ka nutiseadmeid kasutada. Sinna juurde käis loomulikult selgitus, et nutiseadmeid võib kasutada ainult õppe-eesmärgil ja muid asju seal teha ei tohi. Kahoot oli tegevus, mis neile alati meeldis ning võistkondadesse jagunemine toimus kiiresti. Loodusõpetuse tunnis kasutamise nutiseadmeid vahel informatsiooni otsimiseks ning ühe korra käisime ka matemaatika tunniga arvutiklassis. Nii palju, kui ma õpilaste tööd jälgisin ja klassis ringi liikusin, siis ma õnneks ei märganud, et keegi oleks nutiseadmeid muudeks tegevusteks kasutanud.

Praktika alguses üritas nii mõnigi õpilane mind proovile panna, katsetada uue õpetaja piire. Nendega tuli rahulikuks jääda ning oma nõudmistes kindel olla. Aegamisi vähenesid ka need probleemid ning õpilased muutusid rahulikumateks. Pärast töölehtede täitmist oli osadel õpilastel kiusatus neist lennukeid valmistama hakata või taheti see lihtsalt ära visata. Praktika ajaks sai asi lahendatud nii, et tööleht kas kleebitakse vihikusse või pannakse klammerdajaga kinni. Ma leian, et tegelikult oleks kõige parem, kui töölehtede jaoks oleksid olemas kiirköitjad ja tulevikus, kui ma õpetajana tööle hakkan lahendaks mina selle olukorra nii.

Minu klassis oli mitu õpilast, kelle emakeel ei olnud eesti keel. 2 õpilast olid itaallased ning oli ka mitu vene keelt kõnelevat õpilast. Üldjuhul said kõik eesti keelest aru, sest nad on siin koolis juba 5 aastat käinud. Ainult iseseisva töö ajal (ülesannete lahendamine, tunnikontroll või kontrolltöö) vajasid osad abi ülesannetest arusaamisel. Neile tuli ülesannet teiste sõnadega selgitada. Hindelise töö aeg oli see vahest üsna keeruline, sest hoolikalt tuli jälgida, et ma õiget vastust ette ei ütleks või ei annaks neile rohkem vihjeid. Tegelikult oli selle klassiga üldse nii, et iseseisva töö aeg oli neil tihti küsimusi ja ma pidin hoolega klassi jälgima, et kõik, kes abi vajasid, seda ka said.

Otseselt lastevanematega ma praktika käigus kokku ei puutunud. Klassijuhatamise osas ilmnes küll mõni probleem, kus lapsevanem oli õpetajale kirja kirjutanud ning see asi vajas lahendamist. Mu klassijuhataja informeeris alati ka mind ja küsis minu arvamust, kuidas saaks asja lahendada ning mida mina asjast arvan. Koos jõudsime me lahenduseni, kuid probleemidest rääkis õpilastega klassijuhataja ikkagi ise.

Koostöö õpetajatega sujus hästi. Peale igat tundi sain kirjaliku tagasiside antud tunnile. Iga õpetajaga oli kokkulepitud aeg, millal arutasime läbi järgmiseks päevaks antava tunni sisu. Õpetajad olid toetavad ning julgustavad. Andsid nõu, kuidas saaks asja paremini teha ning aitasid jälgida, et ma tunni tööd üle ei planeeriks. Praktika alguses oli väga raske arvestada õpilaste tempoga, kui õpilasi veel üldse ei tundnud. Paratamatult oli mul tundi palju rohkem tegevusi mõeldud, kui tegelikult sai läbi tehtud.

Selle praktika jooksul tutvusin koostöös juhendajaga II kooliastme õppe- ja kasvatusprotsessi planeerimisel hariduse eesmärkide, riikliku ja kooli õppekavaga. Tundidesse üritasin lõimida erinevate ainete seoseid ja teemavaldkondi. Selle praktika käigus oli see keerulisem, kui I kooliastmes. Õppeained on palju spetsiifilisemad, aga mida rohkem sai neid aineid anda, seda rohkem tekkis võimalusi ainete lõimimiseks. Selle praktika käigus tutvusin ma klassijuhataja tööga üsna põhjalikult. Praktikal kasutasin õppe- ja kasvatusprotsessi läbiviimisel ainealaselt õigeid ning õppija eripärale ja eale vastavaid teadmisi, sõnavara ja meetmeid. Peale antud tunde analüüsisin koos juhendajaga tehtut vastavalt kavandatud eesmärkidele. Järgisin koolis viisakusreegleid ja kooli tegevustavasid ning tegin praktikal koostööd juhendajatega.

II põhipraktika ülesehitus oli palju selgem ja arusaadavam kui I põhipraktika oma. See võib tulla ka sellest, et meil on üks praktika kogemus juba olemas. Asi, mida ma muudaks oleks see, et kõik juhendavad õppejõud lepiksid kokku ühised praktika nõuded. Paratamatult pidi mõni üliõpilane kõvasti rohkem vaeva nägema kui mõni teine. Kui nõuded on ühesugused, siis oleks see kõigi suhtes ausam.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et kuigi praktika algas raskelt, olen ma selle praktika lõpptulemusega palju rohkem rahul kui I põhipraktika omaga. Õpilastega kontakti saavutamine, klassi ja erinevate õpetajatega harjumine võttis küll aega, aga ma tunnen suuremat eduelamust, sest mul õnnestus see saavutada. Poolteist kuud on piisavalt pikk aeg, et praktikasse sisse elada, samas jällegi läheb aeg nii kiiresti, et nüüd praktikale tagasivaadatuna ei saa arugi, kuhu see aeg kadus.