Individuaalne ülesanne

Minu magistritöö teemaks on aktiivõppe mõju õpilaste alusväärtuste kujunemisele. Sellest teemast lähtuvalt märkasin ma koolis, et aktiivõpet tehakse koolis õpilastega väga vähe. Paraku ka ma ise praktikal ei pööranud sellele väga palju tähelepanu. Ma ise tegin ühe õuetunni ja klassivälise üritusena külastasime Kumu. Vestlesin ka õpetajatega, eriti just loodusõpetuse õpetajaga, sest teatud teemasid annaks loodusõpetuses just õues või mõnes muus asutuses väga hästi õpetada. Loodusõpetuse õpetaja ütles, et algklassides on ta näiteks käinud kooliõues tunde tegemas, aga praeguse 5. klassiga ei ole ta õues käinud. Tänapäeval on tegelikult aktiivõppe erinevaid võimalusi väga palju. Probleem seisneb selles, et paljud õpetajad ei kasuta neid võimalusi. Peamiselt tundub, et asi on ajas, et kuskile minna, sest sellega kaasneb ka teiste tundide ära jäämine. Samas teine põhjus võib olla ka see, et iga klassijuhataja tegeleb rohkem oma klassiga ning erinevatele üritustele ja väljasõitudele minnakse just oma klassiga. Põhikoolis üldjuhul ei anna kõiki ainetunde klassi enda klassijuhataja ja seetõttu on ka erinevaid klassiväliseid tegevusi ja õppimisevorme ainetundides vähem. Kolmanda põhjusena on mitmed õpetajad toonud välja, et kui õpilastega kuhugi minna on vaja mitut täiskasvanut.

Kooli eesmärgiks on arvestada igaühe individuaalsust, õpetada mõtlemisstrateegiaid, suhtlemist, koostööd ja õppimist, samuti vastutust oma tegude eest. Seda ei saa õpetada lastele traditsioonilisel viisil valmistõdesid pakkudes. Igale õpilasele tuleb anda võimalus temale ainuomaste loomupäraste võimete avaldamiseks. Neid tuleb õpetada asju otsima ja avastama. Sellele tuginebki aktiivõpe, mille rakendamine avab igas õpilases peituvad loovad jõud ja võimed. Probleem seisneb selles, et püüdes lapsi võimalikult põhjalike teadmiste, oskuste ja vilumustega varustada jäävad noorte psüühilised, füüsilised, sotsiaalsed ja emotsionaalsed muutused sageli tähelepanuta. Laps vajab pidevalt positiivseid emotsioone, võimalust valida erinevate olukordade vahel, kohtumisi paljude inimestega, turvatunnet ja usaldusväärseid inimesi. Täiustades õppetööd iseseisva uurimistööga, eluliste situatsioonide lahendamisega, huvipakkuva tegevusega, õppekäikudega, teatmeteoste kasutamisega, samal ajal vältides tuupimist ning arendada oskust iseseisvalt tegutseda ehk õpetada õpilasi õppima. (Kuurme, 1991) Aktiivõppega on võimalik näitlikustada elus toimuvaid protsesse. Nii tunduvad õpilastele õppimise meetodid enamasti praktilised ja igapäevaeluga seotud olevat. Samuti võib aktiivõpe muuta mõne teema teoreetilise käsitluse väga kiirelt kõigile arusaadavaks, mida ei saavutataks ainult pikalt ja põhjalikult teooriat läbi töötades. (Salumaa & Talvik, 2010)

Traditsiooniliste õppemeetodite rakendamine hariduses ei ole jätkusuutlik, sest tulevikuühiskond ei ole orienteeritud pelgalt teadmiste omandamisele, vaid nende oskuslikule ja loovale rakendamisele. Seetõttu on eriti tähtis, et koolis õpetatav oleks kooskõlas ühiskonnas toimuvaga ja areneks samas suunas. Tänapäeva ühiskond vajab iseseisva mõtlemisega noori, kes suudaksid tulla toime väljakutsetega oma elus. Probleemiks ei ole enam juurdepääs informatsioonile, vaid selle kvaliteet, ajakohasus ja kasutamine. (Tammiste, 2014)

Paratamatult on aktiivõpe väga oluline, sest aktiivõppe meetodid aitavad sisu esitada viisil, mis on õpilastele huvitavam ja paremini vastuvõetavam (Aher & Kala, 1996). Kui eesmärgiks on millestki aru saada, siis ei piisa enam ainult kuulmisest ja nägemisest. Selleks, et mõista, peab ise uurima ja tegutsema. (Tammiste, 2014) Aktiivõppe meetodite abil on võimalik omandada nii teadmisi kui oskusi ning see annab parema võimaluse õpetust individualiseerida ja isikustada. Aktiivõppe meetodid muudavad õppimise õpilaste jaoks huvitavamaks, suurendavad õpimotivatsiooni ning nii õpilased kui ka õpetajad omandavad töö käigus uusi kogemusi. (Aher & Kala, 1996) Õpilastele meeldib mängida, liikuda, nad soovivad otsida teadmisi, kasutada oma kujutlusvõimet. Eesmärk on, et laps oleks iseenda peremees ning suudaks erinevates olukordades õigesti toimida. Selleks tuleb anda lastele ülesandeid, mis lasevad asju ise järele proovida. Lisaks annab see mõista, et asjadest ainult rääkimine pole sama kui asjad ja ilmingud ise. Noori tuleb arendada võimelisteks tegema tarku ja moraalseid otsuseid. Mõlema eelduseks on, et laps astuks ise esimese sammu. (Kuurme, 1991) Õpitulemuste saavutamise eesmärkide kõrval on aktiivõppe meetodid väga efektiivsed ka kasvatuslike eesmärkide saavutamisel ja igapäevaeluks toimetulekuoskuste omandamisel. Aktiivõppe meetodid sobivad kindlasti kasutamiseks sotsiaalainetes nagu inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus, kodanikuõpetus, kui ka teistes õppeainetes nagu näiteks matemaatika, loodusõpetus, füüsika, geograafia, emakeel või võõrkeeled. (Salumaa & Talvik, 2010)

Aktiivõppe käigus planeerib laps ise oma tööd ja aega, hindab oma tegevusi ja selle tulemusi, lahendab konkreetseid elusituatsioone, hangib informatsiooni ja leiab ideid, et kasutada neid õppetöös, arendab koordinatsiooni, vastupidavust, osavust, füüsilist jõudu, rakendab olemasolevaid teadmisi järjest uuel viisil, võrdleb oma tööd kaaslaste tööga. Õpilane õpib tegevuses. Mõistmaks, milleks ta midagi teeb, peab ta suutma ka end väljendada. Et õppimisel kujuneksid selged ja kindlad teadmised, peab ta olema võimeline neid teistega jagama ja saama kaaslastelt tagasisidet. (Kuurme, 1991) Ümbruse tajumine kõigi oma meeltega, maailma uurimine, avastamine ja mõtestamine on eduka õppimise ja elus hakkamasaamise üks aluseid. Laste loomupärast elurõõmsat uudishimu ja ning õpilaste küsimusi on võimalik toetada, julgustada ning soodustada. (Ehlvest & Kont, 2010)

Lapse kujunemine algab juba kodust, jätkub lasteaias ja koolis. Last ümbritsevast keskkonnast sõltub suurel määral see, milline ühiskonnaliige temast täiskasvanuna saab. Aktiivõpe toetab lapsi emotsionaalselt kaasates oluliste isiksuslike omaduste kujunemist: kriitiline mõtlemisoskus, küsimuste esitamise oskus, probleemide lahendamise oskus, suhtlemisoskus ja sotsiaalne pädevus. Seda ei ole võimalik arendada ilma meetodist huvitatud õpetajata. Õpetajal peab olema loovust, samuti valmisolekut ennast pidevalt täiendada, kogemusi jagada ning õpilasi motiveerida. (Tammiste, 2014) Aktiivõppe meetodite kasutamine nõuab eelnevat põhjalikku ettevalmistust. Väga tähtis on läbi mõelda kogu meetodi kasutamisega seonduv – alustades õpetaja enda motivatsioonist aktiivõppe meetodit kasutada, kuni meetodi läbiviimise praktilise teostamiseni. Õpetajal tuleb endal selgeks teha meetodi kasutamise etapid ning meetodi kasutamise erinevad võimalused. Samuti tuleb üle vaadata vahendid, mis on praktilise tegevuse jaoks vajalikud. Aktiivõppe meetod peab õpetajale sobima ja meeldima. Kui aktiivõppe meetod ei ole õpetajale endale vastuvõetav või ei meeldi, siis ei pruugi see ka õpilastele meeldida. Kui õpetaja usub aktiivõppe sobivusse, siis õpetaja entusiasm kandub edasi ja peegeldub kindlasti ka õppijates. Otsustamisel tuleb arvestada, et hea aktiivõppe meetod loob turvalise õhkkonna, aktiveerib õppijaid, fokuseerib kogu grupi soovitud õppetegevusele. Samuti peab aktiivõppe puhul arvestama sellega, et õpetaja peab ise aru saama meetodi olemusest, ruum peab olema aktiivõppe kasutamiseks sobiv, peab olema võimalik jaotusmaterjale visuaalselt, esteetiliselt ja kvaliteetselt koostada ja paljundada. (Salumaa & Talvik, 2010) Johannes Käis on rõhutanud, et sügav huvi saab tekkida siis, kui on olemas huvipunkt, millega võiksid liituda uued kujutlused ning teine oluline asjaolu on aeg. Õpilastel peab olema piisavalt aega vaatluseks, mõtlemiseks, tundeomandite tekkimiseks ja väljenduseks, siis on kasvatuspõhimõtted elulähedased. (Tammiste, 2014)

Kõikides ainetes on üheks oluliseks eesmärgiks aidata kaasa õpilaste kujunemisele, kes väärtustavad iseennast ja teisi, elu selle avaldusvormide paljususes, mis on koostööle orienteeritud ning kus peavad oluliseks demokraatlikke põhimõtteid. Väärtuskasvatus on õppeprotsessi üks oluline osa. Õigel ajal ja õiges kohas läbiviidud aktiivõppe meetod võimaldab õpetada ka „ilma sõnadeta“ ning efektiivselt toetada õpilaste väärtushinnangute kujunemist. (Salumaa & Talvik, 2010)

Aktiivõppe käigus saab õpetaja väga olulist informatsiooni selle kohta, millised on õpilaste oskused ja teadmised ning kuhu on õppimisega jõutud. See informatsioon võimaldab õppeprotsessi paremini kavandada. Üks levinum õppimise meetod on juba lapsepõlvest alates mäng. Tegemist on igapäevaelus loomulikul teel kasutusele võetud kogemusõppel põhinevate aktiivõppe meetoditega. Need soodustavad õppimist, sest nendega kaasnevad  motiveerivat iseloomu omavad isiklikud emotsioonid, olgu need seotud siis õnnestumiste või ebaõnnestumisetega. Oluline on see, et õppimine on kogemusõppel põhinevate aktiivõppe meetodite kasutamine. (Salumaa & Talvik, 2010)

Õppekeskkond tuleb kujundada nii, et see toetakse õpilase heaolu ning tervislikku õppimist ja arengut. Õpilasi tuleb juhendada tervislikult ja turvaliselt õppima nii koolis kui ka väljaspool kooli. (Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskus, 2006) Õppida saab nii väljaspool koolisüsteemi, igapäevases elus, perekonna keskel, töökohas, arvuti või televiisori ees, tehes seda vaatlemise, katsetamise, kajastamise, väljendamise, kuulamise või vigadest õppimise teel. Säästva arengu tavad ja käitumisviisid kinnistuvad individuaalses ja kollektiivses praktikas igapäevaste otsuste ja tegevuste kaudu. (Ahter, Henno, Jääger, Kivinukk, Lao & Toomist)

Õpilaste edukus igapäevases õppetegevuses sõltub osaliselt huvist õpitava vastu. Hea enesetundmine ja mõtestatud enesereflektsioon on üheks peamiseks eelduseks, et õppimise eest ei oleks vastutav mitte ainult õpetaja vaid ka õpilane ise. Aktiivõppe meetodil põhinev õpetamisstrateegia võimaldab eneseväljendus ja käitumisharjumuste kujunemist, mis omakorda tagab õpilastele senisest suuremat õppeedukust. Õpitakse informatsiooni jagades, kokku pannes, seostades, teistega koostööd tehes ning vesteldes. Saab panna ennast proovile teiste mõjustamises, oma tegude eest vastutades, oma käitumise jälgimises, on tunnete teadlikus kontrollimises. (Saarniit & Salumaa & Talvik, 2006)

Aktiivõppe meetodid peaksid pidevalt integreerima loomuliku osana õppetöö tegevuste kavandamisse ning neid tuleb sageli ja korduvalt kasutada. Õppemeetod, mis annab meile vahetuid meelelisi aistinguid, parandab meie mälu. Looduskeskkond pakub hulgaliselt nägemismuljeid, lõhnu, liikumisi, helisid ja kujusid, köites laste meeli niisugusel moel, mida ükski teine keskkond ei suuda. See on säärane kogemus, mis hõlmab nii keha kui ka meele ja jääb seetõttu ka paremini meelde. Olukord, mis õhutab loovust, innustab ka õppima. (Dahlgren, Szczepanski, 2006)

Huvitavaks nähtuseks Eesti hariduselus on loodusmajad, mis on arenenud eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel rajatud noorte naturalistide jaamadest. Praeguseks on neist saanud keskkonna- ja säästva arengu alase hariduse keskused, kus tegeletakse nii kooliõpilaste kui ka täiskasvanute ja õpetajate täienduskoolitustega. Muuseumite, botaanikaaedade, loomaaia ja rahvusparkide ja mõne suurema kaitseala juurde on loodud muuseumipedagoogi või loodushariduse spetsialisti ametikoht. Üks nende ülesannetest on ka avalikkuse teadlikkuse tõstmine. (Ahter, Henno, Jääger, Kivinukk, Lao & Toomist, 2005)

Ma ise arvan, et aktiivõpet tuleks rohkem tundides kasutada. See nõuab õpetajalt küll rohkem eeltööd ja ettevalmistusi, aga kui üks kord midagi läbi teha, siis jääb see materjal õpetajale alles ja teiste klassidega on aktiivõpet juba lihtsam läbi viia. Kindlasti on aktiivõppel väga head tulemused. Mida rohkem õpilastega seda teha, seda rohkem harjuvad nad selle töökorraldusega ning töö muutub aina arusaadavamaks ja lihtsamaks. Eestis on väga palju kohti, mida saab külastada ning kust saab tellida spetsiaalseid programme. Sel juhul ei pea õpetaja õppimise osas eeltööd tegema. Õpetaja roll on sel juhul organiseerimine, sobiva aja leidmine ning õpilastega käitumise läbirääkimine. Loomulikult on oluline, et ka õpilased antud tegevustega kaasa tuleksid ja oleksid asjast huvitatud. Seda enam tuleks õpilasi juba nooremast east alates harjutada selliseks õppevormiks. Vanemas eas, olles harjunud õpiku ja töövihiku täitmisega, ei pruugi nad nii kergesti enam teiste õppemeetoditega kaasa tulla. Paratamatult tuleb koolides õpe õpilaste jaoks huvitavamaks teha, sest nii muutuvad õpilased ise rõõmsamateks ning neil tekib koolis käimise rõõm.

Kasutatud kirjandus

Aher, S. & Kala, U. (1996). Aktiivõppe käsiraamat. Tallinn: As Mark

Ahter, S Henno, I. Jääger, T. Kivinukk, A. Lao, B. & Toomist, A. (2005). Säästvat arengut toetava mitteformaalhariduse edendamise kava Eestis. [2016, märts 13].

https://www.hm.ee/sites/default/files/saastvat_arengut_toetava_mitteformaalse_hariduse_edendamise_tegevuskava.pdf

Dahlgren, L. O. & Szczepanski, A. (2006). Õuesõppe pedagoogika. Tallinn: Ilo

Ehlvest, A. & Kont, H. (2010). Aktiivõppe abimaterjal I, Uurime ja avastame. Tartu: Tartu Keskkonnahariduse keskus.

Kuurme, T. (1991). Aktiivõpe. Tallinn: AS Hank.

Saarniit, A. & Salumaa, T & Talvik, M. (2006). Aktiivõppe meetodid II. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.

Salumaa, T. & Talvik, M. (2010). Aktiivõppe meetodid III. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.

Tammiste, H. (2014). Tarkus tuleb tasapisi: valik aktiivõppe strateegiaid lasteaias ja koolis. Tartu: AS Atlex.

Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskus, (2006). Arenev õppekava – õpikeskkond ja ainevaldkonnad. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.